Silikaatklaasi veekindluse ja happekindluse määrab peamiselt ränidioksiidi ja leelismetallioksiidide sisaldus.Mida suurem on ränidioksiidi sisaldus, seda suurem on ränidioksiidi tetraeedri vastastikune seos ja seda suurem on klaasi keemiline stabiilsus.Leelismetallioksiidide sisalduse suurenemisega väheneb klaasi keemiline stabiilsus.Veelgi enam, kui leelismetalliioonide raadius suureneb, nõrgeneb sideme tugevus ja üldiselt väheneb selle keemiline stabiilsus, see tähendab veekindlus Li+>Na+>K+.
Kui klaasis on korraga kahte tüüpi leelismetallide oksiide, on klaasi keemiline stabiilsus äärmuslik tänu "leelise segaefektile", mis on pliiklaasi puhul ilmsem.
Leelismuldmetalli või muu ränihapniku kahevalentse metallioksiidiga asendatud silikaatklaas võib samuti vähendada klaasi keemilist stabiilsust.Stabiilsuse vähenemise mõju on aga nõrgem kui leelismetallioksiididel.Kahevalentsete oksiidide hulgas on keemilisele stabiilsusele tugevaim mõju BaO ja PbO, millele järgnevad MgO ja CaO.
Alusklaasis keemilise koostisega 100SiO 2+(33,3 1 x) Na2O+zRO(R2O: või RO 2) asendage osa N azO CaO, MgO, Al2O 3, TiO 2, zRO 2, BaO ja muude oksiididega. omakorda on veekindluse ja happekindluse järjekord järgmine.
Veekindlus: ZrO 2>Al2O: >TiO 2>ZnO≥MgO>CaO≥BaO.
Happekindlus: ZrO 2>Al2O: >ZnO>CaO>TiO 2>MgO≥BaO.
Klaasi koostises on ZrO 2 mitte ainult parim vee- ja happekindlus, vaid ka parim leelisekindlus, kuid tulekindel.BaO ei ole hea.
Kolmevalentses oksiidis, alumiiniumoksiidis, booroksiidis ilmneb ka klaasi keemilise stabiilsuse korral boorianomaalia nähtus.6. Naatrium – kaltsium – räni – soolaklaasis xN agO·y CaO·z SiO:, kui oksiidisisaldus vastab seosele (2-1), võib saada üsna stabiilse klaasi.
C – 3 (+ y) (2–1)
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik oksiidid, mis võivad tugevdada klaasstruktuuri võrku ja muuta struktuuri terviklikuks ja tihedaks, võivad parandada klaasi keemilist stabiilsust.Vastupidiselt väheneb klaasi keemiline stabiilsus.
Postitusaeg: 23.04.2020